Seekord jõudsid minuga koju ühed Michael Korsi'i kõrvarõngad, mida ma kodulehelt juba mõned korrad olen piilumas käinud. Ost oli suhteliselt spontaanne ja mitte just sügavalt läbi mõeldud. Rahulikult järgi mõeldes avastasin ma enda jaoks kaks põhjust, miks ma neid kõrvarõngaid just iga päev kanda ei sooviks. Esimeks oli see, et suures vaimustuses ma ei mõistnud kuivõrd säravad ja silmapaistvad nad on ning igapäevaselt eelistaksin võib-olla midagi vähem silma torkavat. Eriti kui tunnen, et mu nägu ja juuksed ei ole sel päeval just 10-st 10 ning ei soovi endale tähelepanu tõmmata. Teiseks on kõrvarõngaste kinnitused minu jaoks ebakindlad. On tõesti selline tunne, et kui neid iga päev kinni-lahti tirida, siis varsti pole nendest midagi alles. Aga sellegi poolest olen ma nendest siiani vaimustuses ja ootan mõnd vägevamat üritust, kus neid kanda saaksin.
Teiseks tuli minuga kaasa sama läbimõtlematult ka s. Oliver'i sõrmus. Pikalt olen juba mõelnud, et ei soovi enam segada roosa ja kollast kulda ning tahtsin sujuvat üleminekut, kus minu küljes oleks aina vähem roosa kulda, kuid juhtus ikka vastupidi. Samas ei ole see üldse mingi põhjus liiga kurb olla, sest sõrmus on minu jaoks endiselt väga ilus ja erinevalt kõrvarõngastest libistan seda sõrme ilmselt igapäevaselt, sest see ei ole liialt suur ega liialt särav. Imeilus väike täiendus, mille juurde mahub ja sobib ilusti ka teisi sõrmuseid lisada.
No comments:
Post a Comment